“XIX SAJANDI LABAKINDAD SUURE-JAANI KIHELKONNAST. TEHNOLOOGILISED VÕTTED JA KUDUMINE” (juhendaja Kristi Jõeste, MA).
LÜHIÜLEVAADE: Suure-Jaani kihelkonnast pärineva ja muuseumides alal hoitava tekstiilipärandi hulgas on kindakogum kindlasti väljapaistev nii hulga (81) kui ilu ja informatiivsuse poolest. Olen oma kihelkonna kinnastega tegelenud pea kolm aastat, kirjutanud varem üldise ülevaate seminaritööna 2013 ja sõrmkinnaste lähivaatluse Olustvere ametikooli lõputööna 2013. Keskendusin VKA lõputöös vanimatele ehk kahelõngalistele kirikinnastele – kohalik nimetus labapeosed – XIX sajandist.
35 kindapaari, kinnast või –katket uurides selgitasin välja kudumisel ning kujundamisel kasutatud võtted ja kirjeldasin neid üldistavalt töö esimeses osas. Andsin ülevaate varem ilmunud andmestikust, kinnaste muutumisest XIX-XX sajandi vahetusel, tutvustasin kinnaste kirjeldamisel vajalikke termineid ja tehnilisi võtteid. Eesti kudumismaastikul on terminoloogilised kokkulepped alles sõlmimisel ja lõpuni selgeks vaidlemata, nõnda kujundasin ka endale vajaliku terminoloogia selle töö tarbeks.
Teises osas tutvustasin seitsme paari kirikinnaste läbikudumist vanade eeskujude järgi. Analüüsisin vanade töövõtete sobitamist tänapäevase materjali, töövahendite, kuduja ja kandjaga. Skeemidena andsin oma uurimistulemused kindavarre ja otsakahanduse kohta. Kirjeldasin ja põhjendasin muudatusi, mida otsustasin sisse kududa. Vanade võtete arv pole suur, ent nende kasutamisel on võimalik variatiivsus praktiliselt piiramatu ja lubab lõputult loomingulisi lahendusi.
Lisas esitlesin lõputöö praktilise osana valminud kindaid. Retsensent Anu Pink hindas valmistööd vaadeldes nii: Kindaid vaadates tekkiski tunne, et need on vana väega kindad.
Loodan oma tööga anda kaasaja inimesele edasi pea paari sajandi vanuseid sõnumeid esivanematelt. Teiseks püüan kummutada korduvalt kohatud suhtumist tekstiilipärandiga tegelejailt, nagu ei leiduks Põhja-Viljandimaal ega Suure-Jaaniski kuigi erilisi esemeid. Suure-Jaani ja Põhja-Viljandimaa kindad on kahtlemata erilised.
Merike Saaremets
Lõputöö autor
TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia
LÄBITUD ÕPPEKAVA: rahvusliku tekstiili õppekava.
SUMMARY: Old Knitted Mittens from Suure-Jaani Parish from the 19th Century
The object of this study is to look at original speciments and to describe specific skills necessary for making traditional Suure-Jaani mittens. Estonia is one of the most richly filled treasure-troves of traditional knitting techniques in Europe. Most techniques are used in Suure-Jaani parish also.
The mittens and gloves are knit from the cuff to the tip, with the thumb being added later. The cuffs do tend to be quite short until the second half of the 19th century. Basic geometric patterns from Suure-Jaani parish are quite large. Earlier the thumb had often its own small pattern.
I knitted seven pairs with five needles (size 1,25). The yarn was quite thin 8/2. I used two yarns of different colours (dark blue/white, dark brown/white). Mostly I used traditional knitting techniques. There are also some little variations which are in knitting too.
Old knitting techniques are useful and clever for a modern knitter as well.
