“JUUSTEST EHETE VALMISTAMISE TEHNOLOOGIA JA PUNUMISVÕTETE TAASLOOMINE EESTI RAHVA MUUSEUMI JA VILJANDI MUUSEUMI ESEMETE NÄITEL” (Juhendaja Astri Kaljus)
LÜHIÜLEVAADE: Sageli olen akadeemias õppimise ajal leidnud end mõttelt, mismoodi on kujunenud ja põlvedeks kinnistunud ning täienema loodud üks või teine käsitöötehnika. Vastuseid vaagides on jäänud peale lihtne põhimõte – hoolimata loodavast ilust peab käsitööna valminud ese kandma endas praktilist väärtust. Selle puudumisel võib vaibuda ka mingi perioodi jooksul väga hinnatud tehnika üsna marginaalseks või hoopis kaduda, et jääda ootama taasavastamist.
Oma lõputöös võtsin hea meelega endale avastaja rolli juustest punumise tehnika töövõtete taasloomisel. 19. sajandil Euroopas ja Ameerikas populaarsest käsitöötehnikast on jäänud Eestisse jälg umbes 116 eseme näol muuseumides, aga kahjuks mitte infot, kuidas neid valmistati. Minu töö eesmärgiks oli erinevatest võõrkeelsetest allikatest kogutud info põhjal läbi praktiliste katsetuste taasluua teadmine selle väga huvitava tehnika teostamise kohta.
Valmistasin 17 tööproovi punumisvõtetest, mida on kasutatud ERM-is ja Viljandi Muuseumis olevatel uurikettidel ja kaelaehetel ning paari kõrvarõngaid, et saada kogemus ka esemete valmistamises.
Töö käigus tutvusin minu jaoks uudse vahendi – punumisketta – tööpõhimõttega ning sain juuste näol kogemuse imeliselt hästi alluva materjaliga. Täitsin oma eesmärgi omandades juustest punumise tehnika piisavat hästi, et luua või tuletada esemefoto järgi ise mõni lihtsam skeem, mille järgi valmistada muuseumides nähtud punumisvõttega tööproov.
Materjalina enda juuste kasutamine andis tööle minu jaoks juurde veidi maagilise tasandi. Juuste lõikamine seostub üleminekuga ühelt seisundilt teisele, millegi lõpetamisega ja antud juhul sai lõigatud juustest, kui möödunud perioodi märgist, ka praktiliselt üht etappi lõpetav tähis- diplomitöö.
Evelin Siiman
Lõputöö autor
TÜ Viljandi kultuuriakadeemia
LÄBITUD ÕPPEKAVA: Pärandtehnoloogia MA