Helena Krinal

“KOHTUMISTENI” VÕRU DRAAMASTUUDIO JA VÕIMLEMISKLUBI “SIRUTUSEGA” (juhendaja Tarmo Tagamets).

LÜHIÜLEVAADE: Kaasajal liigub tantsupedagoogika üha enam stiilikeskselt õpetuselt üld- ja loovliikumispõhimõtetega tegelemise suunas. Tantsuõpetaja on pigem suunaja leidmaks inimese individuaalset kehatunnetust ja liikumissoovi ning -väljendust. Helena Krinali tantsuõpetaja eriala lõpulavastus „Kohtumisteni“ Võru Draamastuudio ja võimlemisklubi „Sirutus“ noortega on ses suhtes kindlasti kaasaaegne ning ilmselgelt Viljandi kaubamärki kandev. Tantsuõpetaja roll on olnud siin väljakutsuvate ülesannete püstitamine, mis ei baseeru niivõrd tantsutehnilisel väljendusel kui pigem lava- ja ajatunnetamisel, üksteise usaldamisel. Nii näitleja kui võimleja ei saa siin kasutada oma tavapäraseid lavalise mõjumise viise. Klišeedest loobumine teeb inimesed huvitavaks, protsessid jätkusuutlikuks ja etendused elavaks.

„Igasuguse õpetajatöö puhul on väga raske hinnata eelnevalt seatud eesmärkide täitumist. Esiteks sellepärast, et eesmärgid muutuvad protsessi käigus. Õpetaja pole enam silmaklappidega kindla plaani täitja. Õpetaja areneb koos õpilastega ning koos selle arenguga muutuvad ka eesmärgid. Teiseks sellepärast, et õpetaja töö eesmärk on enamasti õpilast arendada ja areng on igavesti kestev, sellel pole algus- ja lõpp-punkti. Kõik, mis me saame teha, on nentida arengu kiirust ning dokumenteerida see ühel hetkel,“ kirjutab Helena ise oma lõputöö kirjalikus osas.

Teie ees on äärmiselt võluv dokument ühest kahtlemata keerulisest protsessist.

Kai Valtna
Tantsuteooria lektor
TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia

LÄBITUD ÕPPEKAVA: tantsukunsti õppekava.

ESTER DSpace

Plakat1
Plakat2
Plakat3
Plakat1

 

SUMMARY: During the period from October 2011 until March 2012 I visited the lovely city of Võru to teach the young actors and dancers from the Võru Drama Studio and Sirutus the gymnastics club. The purpose of this written paper is to document and analyse that process.

When I first went there, I thought I was going to teach only actors, but as I got there, I received the some-what surprising news that some dancers were going to join us. When I managed to get over the surprise I was quite excited and quickly revised my plans.

The main theme we worked with was corporeal self-expression. This included something new for both actors and dancers alike. The actors learned how to engage and trust their body more in acting and also what is a dance theatre. The dancers learned more about expressing themselves rather than performing something that had been taught to them by their teacher. All of them learned a lot about improvising and concentration. Also about partnership on stage and trusting one another.

The classes took place once or twice a month in the rehearsal rooms of Võru Culture Center “Kannel” during week-ends. Although we were off with a rough start and had some serious discussions about discipline and being absent, the dancers and actors grew into a tight and caring group that really hold onto each other.

During the process we staged a performance called “Until we meet” (“Kohtumisteni”), which we performed in Võru, Viljandi, Haapsalu and Tartu. The performances gave the performers a chance to develop and research their corporeal self-expression on stage in front of a live audience.

As a teacher I don’t believe one can really measure the value of the experience or what we achieved, we can just realise that something in us has changed and will continue developing. I am sure all the young people I worked with got something valuable from this process. Whether it was inspiration to continue with works like this or just having a good time during the year, does not really matter. Thank you, my students, for sharing this experience with me and making me laugh.